Olen vist nii iseendale kui teistele endast alati väga resoluutse mulje jätnud. Küll mina juba tean, mis edasi saab. Naine nagu tank. Teate miks? Sest ma olen alati arvanud, et kui ma tunnen ükskõik millist emotsiooni peale ülevoolava õnne, siis ma olen nõrk. Nõrgad inimesed on kurvad ja nõrgad inimesed satuvad elust segadusse. Nõrgad inimesed ei tea, mida nad tahavad ja suretavad end nelja seina vahel, sest maailm on paha.

Ma ei tea, kellele ma sellise mõttemalli eest pean tänulik olema, aga vot nii ei kannata pikalt siin maamunal olla. Kogu see kena supp, mida ma pea 19 aastat valimatult neelanud olen, et ikka täistuuridel edasi lammutada, tuleb kohe üles, kui pind jalge all vähegi värisema hakkab. Nõrk olen hoopis mina, kes jätan igasugse põdemise ja emotsioonide kogemise(nende mitte rõõmsameelsete) parema meelega vahele. Nõrk, sest ma kurat kardan. Kardan jah. Kardan seda, et ma usaldan end selle nõmeda emotsiooni embusesse ja ei oska enam rongile tagasi astuda. Et äkki miski ikkagi on tugevam kui mina. Nõrk, sest tegelikult ei usalda ma iseennast ja seda, et ma suudan ka selliste asjadega hakkama saada.

Asja paradoks on see, et päris inimestel juhtuvadki sellised asjad. Päris inimesed eksivad. Päris inimesed saavad haiget. Päris inimeste jaoks ongi õnn see, mis on kahe õnnetuse vahel. Minu suureks kurvastuseks tuleb mul leppida, et mu siiras üritus olla sitke raudnaine ei olegiii jätkusuutlik, ega normaalne. See on koguni rumal. Rumal viis, kuidas elada. Ja seni kuni ma teen pidevalt rõõmsat nägu, et mul on kõik alati priima, olen ma samasugune võlts instagrami rõõmunägu, täpselt seda sorti näitsik, keda ma silmaotsastki ei kannata.

Ei, ma ei pea vajalikuks pikalt laialt lahata, mis on sellise piraka identiteedikriisi tagamaad. Ma lihtsalt tahan, et te ei kardaks olla inimesed. Et mina ei kardaks olla inimene. Ja te ei pea sellepärast mulle kaasa tundma, sest arusaam, et kõigil inimestel juhtub sellist crapi, on andnud teatava kindlustunde, et selle kätte ma üsna kindlalt maha ei sure, kuigi tõele au andes on mõnel hommikul küll selline tunne, et see võib täitsa võimalik olla.

Mulle ei ole vaja öelda, et ajaga läheb kõik mööda- nii hea kui halb. Teoorias on mul sulaselge, et nii imelik kui see ka ei tundu, kõik lähebki lihtsalt mööda. Aga et seda aega selliste segaduste klaarimiseks nii kaua läheb…. Ma ei ole just eriti kannatlik ootaja. Seda ma olen siin varemgi öelnud, et see teadmatuses hulpimine ei ole sugugi mulle mokka mööda. Mul on vaja lahendusi KOHE, selgust KOHE, plaani KOHE. Kui kellelgi on vaja millegi üle möelda on minu esimene reaktsioon ??? Excusez-moi, aga minul ei lähe millegi üle mõtlemiseks kauem kui viis minutit ja kui ma midagi otsustan, siis ei kuule teist keegi, et ma ei saa sellega hakkama.

Uus Laura, ökonoomsem ja jätkusuutlikum kui kunagi varem, lubab, et ta ei ürita enam selline “mind ei kõiguta miski” olla. Lubab, et kui tal on kurb, siis ta laseb endal olla kurb. Sest kui ta on kohe kurb ära, siis ta hiljem ei pea 2902817383 asja pärast korraga kurb olema. Oh ja sõbrad, ma luban, et ma ei värvi oma kiharaid enam iialgi brünetiks, sest see üle kahe nädala kerkiv kartulivagu keset mu seitlit ei ole seda väärt!

Lihtsalt palvetage, et mõni eesti ülikool lisaks just nüüd kohe praegu miskisuguse eriti hingematvalt imetabase uue õppekava oma erialade nimistusse (sest mulle vist ausalt ei meeldi ükski või vastupidi meeldivad kõik korraga). See hetkel sööb mind seest kõige rohkem. Vaheaastat ärge mulle soovitage, sest ma olen piisavalt mugav ja laisk, et peale seda aastat mitte kunagi enam kooli tagasi minna ja see mänguplaan ei taha kohe kuidagi klappida nende nullidega, mida mul on vaja, et enda küünedripsmedvarbadkinoreisidteisemaailmaotsa elustiili ilma korrektuure tegemata edasi majandada. (raha ei ole ainuke, mis loeb, ma tean)

Mul on nüüd karantiiniks veel mõned postituse ideed, mis mu poosetavat enesehala ei hõlma. Me hakkasime Richardiga uhkesti äri tegema, millest ma tahaks natuke rohkem rääkida, pealegi kehv reaalsus mind moraalikõnelustest nii või naa eemale ei hoia.

L.

Ühine vestlusega

2 kommentaari

  1. Heips, lugesin su blogi just. Kell 04.35 saad aru :D. Väga hästi kirjutatud on peab mainima, vähemalt mulle läheb peale, selline huvitav on. See osa, kus on kirjas, et tahad vastuseid kohe ja praegu, meenutab väga mind ennast, vahel olen kannatlik ja samas mõnikord ei suuda ka seda. Mis puutub küüntesse ja juustevärvimisse olen täielikult päri. Kõik sõltub tujust ja üks hetk tahad olla ökonoomne ja olla täielikult sina ise ning teine hetk panna endale ilunipsukesi, samas arvan, et see on okei, enne surma peab ikka elu nautima ka. Tahan veel lisaks sinu lahedale blogile kiita ka su lahedat välimust, nii ilus noo ausalt ka. Igatahes, ole terve ja juba ootan teist postitust, võid instas ka jagada!!!🤪

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create your website at WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: